Menüü
Sulge

TALLINNA
ARHITEKTUURI-
BIENNAAL
TAB 2019

Tagasivaade TABile – uute tehnoloogiate kasutamine on tiimitöö

12. septembril Kultuurikatlas TAB-i lisaprogrammi raames toimunud club-talk paneeldiskussioon keskendus uute tehnoloogiate kasutamisele arhitektuuris. Paneeldiskusioonilt pealkirjaga „Kelle käes on tüür? Uued tehnoloogiad ja muutuv arhitektuur“ jäi ühe juhtmõttena kõlama, et uute tehnoloogiate kasutamine arhitektuuris sõltub palju sellest, kuidas erinevad osapooled saavad ja suudavad koostööd teha.

 

Arutlusest võtsid osa uute tehnoloogiate arendaja ja tootja esindajad ning arhitektid. Paneeldiskussioonis osalesid: moderaatorina Raul Järg (Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja), Martin Thalfeldt (TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi professor / nZEB – liginullenergiahoonete uurimisgrupp), Merylin Rüütli (digitaalehituse klastri asutaja / Projekt Kuubis tegevjuht), Jukka Patrikainen (ABB Balti riikide juht) ja Jonas Söderström (ABB piirkondlik müügijuht, Põhjamaad, elektrifitseerimine / targad ehitised).

„Uute ja tarkade tehnoloogiate kasutamisel hoonete kavandamisel ei saa enam hakkama traditsioonilisel viisil, kus kõik osapooled on oma kastis,“ resümeeris Järg. „Vaja on osapooled tavapärasest kastist välja saada ja see eeldab head tiimitööd.“

 

Rahumeelne arutelu 

Paneeldiskussiooni avas ABB arhitektide ja sisekujundajate rahvusvaheline võtmekliendihaldur Katrin Förster, kes on selle idee taga, et ABB sai TAB-i kuldpartneriks.

„Nutikad tehnoloogiad on muutnud arhitektuuri vaatenurka. Niinimetatud nutikad hooneautomaatika lahendused juhivad positiivseid arenguid, pakutavad lahendused võivad aidata täita ambitsioonikat ülesannet luua ja ehitada jätkusuutlikke ning keskkonna- ja inimsõbralikke hooneid,“ märkis Förster.

 

Järgnenu kujunes pigem rahumeelseks aruteluks kui kompromissituks paneeldiskussiooniks. Panelistide vahel suuri erimeelsusi ei tekkinud, pigem täiendati üksteise juttu. Samas oli huvitav, et  publik asus teema suhtes pigem ründavale positsioonile.

 

„Sellest saab ilmselt järeldada, et ekspertide ja igapäevaselt arhitektuuripõllul toimetavate inimeste teadlikkuses valitseb tuntav lõhe – uus on tundmatu, kuigi targad tehnoloogiad on saamas tänapäevaste hoonete loomulikuks osaks. Ilmselt tunnevad arhitektid ennast antud teemal endiselt ebamugavalt ning ühe mõttevahetusega seda ei muuda,“ arvas Järg.

 

Mis on nutikas hoone ja miks on selle olemasolu oluline?

Esmalt paluti vestlusringis osalenutel määratleda nutika hoone mõiste. Arvamused oli sarnased, sõnastus erinev. Martin Thalfeldt liginullenergiahoonete uurijana tõi loomulikult esile energia-aspekti: „Kasutaja vajadustele vastav hoone minimaalse energiatarbimisega.“

Ülejäänud osalised lähtusid pigem kasutaja vaatevinklist. Jonas Söderström rõhutas turvalisuse, mugavuse ja jätkusuutlikkuse, aga ka finantsilist aspekti. Jukka Patrikainen leidis, et nutikas hoone peab kestma vähemalt 100 aastat ning seda peab olema lihtne kasutada.

 

Seejärel esitati fundamentaalsem küsimus: miks üldse on nutika hoone olemasolu oluline? Osalenud jäid ka siin oma senistele seisukohtadele kindlaks. Patrikainen tõi välja, et nutika hoone puhul on võimalik jälgida ja muuta tarbimisharjumusi. Thalfeldt täiendas, et nutika hoone puhul peaks olema võimalik kadudeta energiatarbimine ning erinevate energialiikide (tuul, päike jne) kasutamise miksimine.

Rüütli lisas, et samas tuleb lahenduste pakkujatel tulevikku ette näha ja prognoosida, kuidas inimesed kõike seda soovivad kasutada.

 

Koostöö kõigi osapoolte vahel

Edasi keskenduti teemaga kaasnevatele probleemidele. Rüütli tõi välja juhtmõtte, mis diskussioonis veel korduvalt kõlama jäi – kõige alus on koostöö. „Peame insenerid, arhitektid ja teised osapooled juba hoonete projekteerimise varases staadiumis sisse tooma. Alles siis saame lahenduse, mida lõppkasutajad vajavad ja millest nad saavad rõõmu tunda,“ rõhutas Rüütli.

Lõpuks jõuti välja ka arhitekti rollini kogu protsessis. Rüütli esitas seisukoha, et võtmemängija on ikkagi arhitekt. „Arhitekt peab olema justkui liim, kõik osapooled kokku liimib. Oluline on seejuures hea kommunikatsioon partnerite vahel, et kujundada ilus lõpptulemus,“ ütles Rüütli.

Ka Patrikainen lisas, et koostöösse peavad olema kaasatud eranditult kõik osapooled. „Kett on ju ikka nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli,“ sõnas Patrikainen.

Ent mida muuta, et sellise koostööni jõuda?

Rüütli leidis, et kõigepealt peab mõttemaailm muutuma – arhitektid peavad rohkem tehnoloogiaüritustel osalema. „Mõtteviis ja tehnoloogiad peavad käima käsikäes,“ arvas Rüütli.

Patrikainen lisas, et tulevikutrende tuleb jälgida ühiselt. Söderström rõhutas, et suur roll selles osas on ülikoolidel.

Thalfeldt resümeeris sellega, millest alustati: „Eeskätt peame arvestama lõpptarbijaga, me ei saa neist väärtusahelas mööda minna.“

 

Diskussioon jätkub kliendi osavõtul

Diskussiooni vedanud Järg rõhutas kokkuvõtteks tarkade tehnoloogiate teema tõstatamist uue – protsessi, rollide ja vastutuse – nurga alt. „Publiku reaktsioon toetas, et teema vajab edasi arutamist,“ rõhutas Järg.

Nüüd on vaja diskussiooni vaja kaasata klient, teda harida ja inspireerida. „Arhitekt on selles protsessis oluline, aga püramiidi tipus on otsustavas rollis klient. Antud paneeli oli klient kutsumata jäänud ehk siis see on suurepärane põhjus ja võimalus seda teha tulevikus,“ leidis Järg.

Nagu ka alguses öeldud: uute ja tarkade tehnoloogiate kasutamisel hoonete kavandamisel ei saa enam hakkama traditsioonilisel viisil, kus kõik osapooled on oma kastis. Vaja on osapooled tavapärasest kastist välja saada ja see eeldab head tiimitööd.

Eraldi teemana tõstatus hariduse küsimus. „Lõpuni vastamata on küsimused, kuidas ja kus valmistatakse ette pädevaid eksperte, kas vaja on täiendavat õpet, et välja õpetada hoonetehnosüsteemide eksperte, kellele on õpetatud juurde tarkavaralised ja tehnoloogilised teadmised ning oskused,“ tõi Järg esile.

Tõdeti ka, et tehnoloogia tarkvara pool on ülioluline. „Kas see vastab ka tegelikule olukorrale, puudub mul ausalt öeldes piisav kogemus hinnata. Samas on kindel, et tarkvara pidev uuendamine on igati vajalik ja loomulik ja raudvara peab seda võimaldama. Arhitekti jaoks on see tegelikult sisuliselt ja fundamentaalselt väga oluline, sest kui arhitekt ei juhi protsesse ja tehnoloogia kasutamist, siis disainib tehnoloogia maja ja juhib arhitekte,“ leidis Järg.

Kokkuvõtvalt: diskussioon peaks jätkuma ja Järgi kinnitusel on Eesti Arhitektuurikeskus hea meelega valmis selles osalema ja vajadusel ka vedama.