Menüü
Sulge

TALLINNA
ARHITEKTUURI-
BIENNAAL
TAB 2019

Kadri Kerge ajakirjale DIIVAN: “Loon arhitektuuri, mis aitab stressirohkes maailmas olla rahulikum.”

Intervjuu Kadri Kergega, TAB 2019 kuraatorinäitusel osalejaga
Ajakiri Diivan
September 2019

Kuraatorinäitus “Ilu loeb”. Kadri Kerge loob arhitektuuri, mis aitab stressirohkes maailmas olla rahulikum
Ajakirja Diivan spetembrinumbris ilmus intervjuu TAB 2019 kuraatorinäitusel osaleva Kadri Kergega, kes on New Yorgis töötav Eesti arhitekt. Arhitektuuribüroos NBBj Architects kavandab suurehitisi eri paikadesse maailmas. Samal ajal jõuab ta veel tegutseda Eestis koos õe Maris Kergega asutatud arhitektuuristuudios Ministry of Architecture /Arhitektuuriministeerium ja tegeleb uue brändi Brainletic loomisega. Tänavusel Tallinna Arhitetuuribiennaalil näeb Kadri tööd aga hoopis teises vormis kui pilvelõhkuja Singapuris või väike korterelamu Nõmmel – ta on üks arhitektidest, kelle biennaali peakuraator Yael Reisner kutsus osalema näitusel “Ilu loeb”.
Kuidas Su aeg Tallinna ja New Yorgi vahel jaguneb, kas Eesti on pigem koht, kus käid tavaliselt puhkamas?
Olen Eestist ära olnud juba aastat 2006 ja kogu selle aja jooksul pole tegelikult kordagi tekkinud hetke, kui võikski ainult puhata. Siin on alati mingit asjaajamist, kuna osa projekte on mul ikkagi Eestis. Olen kindel, et tänu digiriigi võimalustele ja tihedale koostoole Marisega osad mu kliendid ei teagi, et ma olen tegelikult New Yorgis.
Ma saan tihti kõiki Eesti projekte teha digitaalselt, see tähendab, et saan nii suhelda klientide ja ametnikega ning ka projekte digitaalselt ehitusregistrisse laadida. See on väga tänuväärne ja väga edumeelne. Ja sama kehtib ka muudes valdkondades, kui ma võrdlen kasvõi tuludeklaratsiooni esitamist siin ja USAs, siis Eestis tuleb selleks teha kolm klikki ja USAs on ka peale mitmeaastast praktikat vaja ikkagi vähemalt kahte tundi.
Millised on need projektid, millega igapäevaselt New Yorgi büroos töötad? Kui radikaalselt erinevad need samal ajal Eestis töös olevatest projektidest?
New Yorgis asub mu büroo küll Manhattanil pilvelõhkuja 30. korrusel, Wall Street ja New World Trade Center paistavad ära – aga enamus projektid on seni olnud Aasias. Meie büroosse tullakse, sest kliendid soovivad nn. Lääne disaini, sellepärast nad tulevadki New Yorki. Meie büroo kliendid on Aasia suured arendajad ning ka projektid on väga suuremõõtlmelised. Aga ega need projektid ei tule ka niisama lihtsalt – toimub pidev turundus, milleks on omaette turundusosakond, kes nende projektide saamise nimel töötab ning firma juhtide ning peaarhitektide otsene suhtlus. Konkurents selles maailmas on väga suur.
Üks viimastest töödest oli kortermaja ja büroohoone Singapuris, kliendiks oli Singapuri üks tähtsamaid arendajaid. Projekti asukoht on tegelikult nende enda praegune peakontor, mis valmis 80ndatel ning nüüd maha võetakse, et uus arendus ehitada.Juba see on erinev Eestiga, et hoone eluiga on seal nii palju lühem. Ehkki kui vaadata näiteks Sakala Keskuse näidet, mis suures osas a 2007 maha võeti, et rajada Solarise kaubanduskeskus, siis leiab lühikesi hoonete elulugusi ka siit.
Singapuris on iga ruutmeeter hinnas, kasvada saab ainult kõrgusesse. Ja kõrguspiiride osas sõltuvad ehitusload tihti sellest, mis väärtusi arendaja projektiga linnale ja elanikele loob. Selle projekti puhul kavandasime hoonete kõrvale linnapargi rajamise ning sellest sõltus, kas hoone saab teha 50 meetrit kõrgema või madalama.
Kõrguste mõttes on Singapur täiesti teine mastaap võrreldes Eestiga. Korterid ise on aga imepisikesed – magamistoas on suur voodi vastu seina, korterisse sisse astudes oledki kohe köögis kus pisike laud vastu seina asteseb. Eestis on ruumi ja mitmekesisust.
Meie disainime hooned ja määrame arhitektuurse lahenduse, korterite detailse planeeringuga tegeleb tavaliselt mõni partner arhitektuuriburoo, kes kohalikku seadusandlust ja regulatsiooni tunneb. Singapuris on näiteks seaduses määratud, et igas korteris peab olema pommivarjend – üks tuba korteri planeeringus peab olema selline, kuhu ohukorras varjuda. See ei pea olema kinnine kest, see võib olla muul ajal näiteks elutoa funktisooniga, aga konstruktsioonilt nagu pommivarjend. Trepikojad tuleb ka seetõttu hoopis teismoodi lahendada. Selliste spetsiifiliste reeglite tõttu on alati tiimis ka kohalik büroo.
Kui palju need kliendid tegelikult ikkagi ette kirjutavad, mis nende meelest Lääne disain on? 
Üks teine hilisematest projektidest oli uus linnajagu Dohas, Kataris. Seal andis klient meile niiöelda disainipiibli, mida jälgida ning kus oli sees hulk kaari ja araabiapäraseid vorme. Muidugi, seal teine kliima, kui väljas on 45 kaardi sooja, siis peabki teistmoodi mõtlema. Muutsime oma lahenduse siiski kaasaegseks.Samamoodi Singapuris, kui seal sajab vihma, siis kallab ikka korralikult.
Minu jaoks on nende projektide juures huvitav kliendiga ühise keele leidmine. Selle lahenduse leidmine, millega kõik oleks rahul. Arhitektide roll nende projektide juures on sisse tuua hea maitse, hea disain, luua kaasaegne imago. Meil on büroos palju Aasia päritolu inimesi, kes tõlgivad ja kliendiga kommunikeerivad.
Kui palju pead jälgima trende, nii disaini kui materjalide osas. Ja trende on ju alati mitmeid – kuidas jõuate selline, mis võiks konkreetses regioonis järgmine trend olla?
Kliendid määravad muidugi palju, eriti materjalide osas, mida nad kasutada soovivad. Ja iga piirkond on oma spetsiifikaga, oma nii kirjutatud kui kirjutamata reeglitega. Näiteks Hiinasse, Shangaisse projekteeritud kortermaja fassaadi ja põhiplaani kavandamise käigus selgus, et kohalikul turul on absoluutselt kõik olemasolevad korterid kas akendega põhja või lõuasse. Ida- lääne suunas avanevaid vaateid ei projekteerita üldse. Projekteerisime kortermajad koos ümbritseva linnapargiga, kavandasime vaated pargi poole ja sisehoovi haljasalale, mis seal keskkonnas tähendas vaateid läände ja itta ning tutvustasime niimoodi meie joaks tavalist, nende jaoks uut lähenemisviisi.
Aga materjalid on seal ka kliima tõttu teised, kui Euroopas või USAs. Taisse, Bangkoki projekteeritud luksus haiglahoonet ei saanud me muud värvi kui valget kavandada, sest arvestama pidi suure kuumuse ja võimaliku energiakulu vähendamisega, mis hoone jahutamisele kulub.
Kes nii mastaapsete projektide puhul meeskonda kuuluvad lisaks arhitektidele?
Iga projekti meeskond on suur organism, kus on sisearhitektid, maastikuarhitektid, insenerid ja spetsialistid kaasatud. Mis on Aasia projektide juures väga huvitav ja Euroopas erinev on see, et igasse projekti kaasatakse Feng Shui meister ja seda kohe projekteerimise algfaasis.Tema määrab tegelikult selle, kuhu tuleb hoone peasissepääs, millised elemendid peavad olema fuajees, hoone funktsioonide paigutus. Kõige suurem sõnaõigus lõpplahenduse valikul on kliendil, temast kohe järgmine on Feng Shui meister.
Näiteks hiljuti projekteeritud Bangkoki haigla puhul tegime eskiisi kolme lahenduse kohta, millest Feng Shui mesister ja klient sobivama valja valisid.
Millised su Eesti tööprojektid on?
Eestis on mul büroo koos õega ja teeme algusest lõpuni kõik kahekesi ise, arhitektuurist sisekujunduseni. Üks-ühele kliendiga suhtlemine on hoopis teine kogemus, kui need suured Aasia projektid.Kliente pole me otseselt kunagi ise otsima pidanud, need tööd leiavad ise tee meie juurde. Tihti tulevad samad kliendid tagasi uute projekti soovidega.

Kõik ehitused on keskkonnamõjuga projektid. Kui palju kliendid mõtlevad keskkonna ja energiasäästlikuse peale? Matrejalide keskkonnasäästlikus peale?
Euroopas on kliendid ja inimesed vaga teadvel ja mõistlikud. Aastate eest tegime Belgiasse Genti bürooohoonet, mis nüüd on lõpuks ka valmimas. Belgias oli avalik arutelu, kus linnaelanikelt küsiti arvamust projekti kohta ja nad tõstatasid küsimusi materjalide osas – mis on nende päritolu, kui palju kasutatakse kohalikku – inimesed olid väga teadlikud.
New Yorgis on soovituslik kõikidele arhitektidel LEED Green Associate litsents. Kõik hooned tehakse võimalikult energiasäästlikud, arendajad proovivad saada LEED märgist. 
Singapuris tuleb see ökonoomsus pigem läbi selle, et tuleb elada väikeses ruumis – kompaktselt elamine on ka väiksema keskkonnamõjuga. Aga üldiselt on Aasias ja Lähis-Idas niikuinii meie jaoks kõik pea peale pööratud.
Katari projektiga oli kõik väga teistmoodi. Korterid on sellises kliimas konditsioneeritud ja isoleeritud, et sooja mitte sisse lasta. Meie uurisime projekti tehes piirkonna tradistioonilist arhitektuuri – seal ehiatati kunagi nn. Tuulekorstnaid, mis tekitasid loomuliku ventilatsiooni. Jälgisime hoonete asendi planeeringu puhul päikest – keerasime kõige lühema fassaadi kõige intensiivsema päikese poole. Kavandasime linnaosale planeeringu, mis oleks võimalikult energiasäästlik kliima suhtes. Klient soovis aga kulukaid konditsioneeritud klaastunneleid kortermajade vahele, et vähendada võimalikku väljas viibimist. Tema jaoks oli ratsionaalne kulutada neli miljonit dollarit aastas klaastunnelite jahutamise peale. 
Just äsja võitsin oma tiimiga arhitektuurikonkursi – suure büroo- äri- ja hotelli hoone multifunktsionaalse keskuse Shanghais, Hiinas. Otseselt neil seda arendust ju vaja ei ole ehitada, see on äri ja kasumi teenimise eesmärgiga projekt.Palju on ka erinevaidÖkobrände, mille eesmärk on energiasäästlikuse nime all turundades kasumit teenida.Mina olen oma töö lahti mõtestanud nii, et mina proovin luua harmoonilist ruumi ja keskkonda läbi disaini, valguse ja geomeetria teadliku kasutamise. Inimesed elavad(mõtlevad) oma igapäevaelu stressirohkeks, seega neid ümbritsev ruum võiks neid toetada. Mina olen ilusa ja esteetilise ruumi vahendaja. 

Ilu on ka tänavuse Tallinna Arhitektuuribienaali läbivaks teemaks. Kui palju arhitektid oma töös või klientidega suheldes räägivad ilust?
Tihti klient soovib alguses mingit stiili. Seejärel pakud talle erinevaid lahendused välja. Olen märganud, et kui pakutud lahendus on elegantne, ajatu, harmooniline ja ilus, isegi mitte trendikas või seda algset stiili jälgiv, mida klient algselt kirjeldas – siis see lahendus sobib alati. Esteetiliselt ilusasse ruumi on ka klient nõus investeerima. Arhitektid ise räägivad ilust kogu aeg.
Sinu näitusetöö kuraatorinäitusel “Ilu loeb” kannab nime “Beautiful(l) life” ja tegeleb kärgperedega. Kuidas selleni jõudsid?
Kui teised kuraatornäitusel osalejad tegelevad universaalsemate teemadega, siis minu oma lähtub Eesti inimesest ja aktuaalsetest probleemidest. Olen 13 aastat Eestist ära olnud, seda elu kõrvalt ja samas lähedalt jälginud ning mulle torkab silma kärgperede teema. Minu näituseprojekt käsitleb kärgpere teemat huumoriga ja otsisin teadlikult sellist elulist situatsiooni, mida läbi ruumi planeerimise saaksin lahendada. Mind intrigeerib, et ruumiprogrammis oleks puänt. Tookord Eestist ära minnes kärgperedest ei räägitud. Ma ei märganud ei Viinis, Los Angeleses ega nuud New Yorgis elades, et nn. kärgpered nii levinud oleks. Seal muidugi saadakse vähem lapsi, kuna lapsed on kallid, tuleb planeerimine väga läbi mõelda. Minu naituseprojekt kavandab kortermaja, kus korterid on põimitud teineteise sisse, seal tekivad ruumilised ja visuaalsed ühendused korterite vahel symboliseerides nii inimsuhteid. Ma lähenen nii, et inimesed saavad ka peale lahkuminekut sõbralikult ja lähestikku elada. Ka logistiliselt muudab selline kortermaja lahkuläinud lastega paaride elu väga lihtsaks ja mugavaks. 
Kui palju Sul üldse tegeled selliste ideedega, näituseprojektidega nagu TABi oma?
Ideaalis näen muidugi, et selle idee saaks edas arendada ja turustada. Seda projekti võiks küll ratsionaliseerida, aga see võiks näituse järel hakata edasi kasvama. Selles on kindlasti ideid ja lahendusi, mida reaalsete majade planeeringus võiks ära kasutada.
Mida New Yorgis töötavale arhitektile Tallinna Arhitektuuribienaalil esinemine juurde annab – kui üldse annab?
Olen kindel, et annab juurde. Näiteks panin büroos seinale TABi postri, kus on kõik kuraatornäitusel ja sümpoosionil osalejad kirjas. Kõigi reaktsioon oli vaimustus, siin teatakse Sou Fujimotot, see nimi töötab New Yorgis hästi. Minu meelest ei peaks olema TABi peamine eesmärk kõik arhitektid maailmast Tallinna kohale saada TABi toimumise ajaks. Oluline on see, kuidas ja mida pärast bienaalist räägitakse. Et siin esinenud inimeste mõtted jõuaksid Tallinna näituselt kaugemale. Minu meelest on oluline, et võimalikult paljud niioleda tavalised inimesed sellest osa saaks ja tähele paneks. Klient või arhitektuuri tellija on ju tavaline inimene. Väga harva läheb üks arhitekt teise juurde. Oluline on, et inimesed hakkaksid arhitektuurist ja arhitektide tööst aru saama. Teadvustama, kui oluline töö see on, kui paljude inimeste elusi ümbritsev ruum mõjutab.